Homöopaatia on terviklik ravisüsteem, mis lähtub põhimõttest „sarnane ravib sarnast“ (similia similibus curentur). Haiguse põhjus on häire ehk ebakõla inimese elujõus ehk dünaamises, mis väljendub erinevate kehaliste ja hingeliste (emotsionaalsete, mentaalsete) sümptomitena. Seega ei kujuta sümptomid endast haigust, vaid on üksnes selle väljenduseks. Homöopaatiliste raviainete abil korrigeeritakse ja n-ö häälestatakse elujõud ning käivitatakse organismi enesetervendusmehhanismid.
Homöopaatiliste raviainete kasutamine on turvaline ja kõrvaltoimeteta, kui:
- need on valitud ja annustatud klassikalise homöopaatia reeglite järgi;
- peame meeles, et homöopaatia on ravikunst, mille omandamine eeldab pikaajalist õpet;
- ravi toimub vastava väljaõppe ja kogemustega homöopaadi järelvalve all.
Homöopaatia põhiseadused
Sarnasuse seadus
Homöopaatia tähtsaim seadus on sarnasuse seadus. Ladina keeles tähendab homoion ’sarnast’ ja pathos ’kannatust’.
Homöopaatias ravitakse haigusi nende raviainete üliväikeste doosidega, mis suurtes annustes kutsuvad esile vastava haigusseisundiga sarnaseid sümptome.
Ühe aine seadus
Homöopaatia vaatab inimest ühtse ja tervikliku süsteemina, mida valitseb elujõud ehk dünaamis. Haigus ei mõjuta kunagi vaid ühte elundkonda, vaid kutsub esile muudatusi inimeses tervikuna. Haigussümptomid on üksnes märk inimese elujõus olevast häirest. Selle häire kõrvaldamiseks vajame korraga ühte homöopaatilist ainet. Kui elujõud saab korrigeeritud, siis kaovad ka kõik haigusega seotud sümptomid.
Väikseim annus
Selleks et tervenemine toimuks võimalikut leebelt ja vähem kahjustaval moel, kasutatakse konkreetse inimese jaoks minimaalset raviaine annust, mis suudab esile kutsuda tervenemise, kuid ei põhjusta sealjuures kõrvaltoimeid.
Selleks et me saaksime rääkida homöopaatilisest ravist, peab järgima kõiki kolme ülaltoodud põhimõtet.
Homöopaatilised raviained
Homöopaatiliste raviainete valmistamiseks kasutatakse valdavalt looduslikke, taimse, loomse või mineraalse päritoluga toorained.
Raviained valmistatakse Samuel Hahnemanni välja töötatud erilisel meetodil, mis näeb ette ainete järkjärgulist lahjendamist ja loksutamist (potenseerimist). Selle protsessi tulemusena tõstetakse aine elujõudu ja vallanduvad ravivad omadused.
Apteekides müüdavad homöopaatilised preparaadid
Heel’i komplekspreparaatide ja Schüssleri rakumineraalide puhul ei saa tegelikult rääkida homöopaatiast, kuna nende ainete valmistamisel, määramisel ja kasutamisel ei lähtuta homöopaatia põhiprintsiipidest. Seetõttu ei saa neist üldjuhul oodata tegelikku tervendavat toimet. Nimetatud ravimid võivad kasu asemel hoopis haiguspilti komplitseerida, tekitades olukorra, kus õige homöopaatilise raviaine valimine on raskendatud.